image
image
Kodussünnitus

Pisut rohkem kui pool sajandit tagasi oli eesti lapse ilmaletuleku kohaks kodu. Eesti naised sünnitasid pikka aega oma pere (mehe ja vanemate laste) ja teiste naiste toel. Ajaloouurijad on täheldanud, et loomulikus keskkonnas kulgesid enamike tervete naiste sünnitused kiiresti ja komplikatsioonideta. Näiteks hilisemates võrdlustes linna- ja maanaiste vahel on toodud esile, et kuna maanaised suhtusid sünnitusse kui millessegi loomulikku, olid nende sünnitused palju kergemad kui linnaprouade omad, kelle sünnituse juures oli tihti arst või kes pöördusid sünnitamiseks haiglasse.

Tuttav turvaline keskkond, vabadus olla ja käituda nii nagu enda jaoks õige, lähedased inimesed – need kõik on faktorid, mis ka tänapäeval aitavad naist sünnitusel. Kodus pole sobiva sünnituskeskkonna loomine omaette suur ettevõtmine, vaid kodu lihtsalt ongi oma ja hea. Iga nurk on täidetud armastusega, sellise energiaga, mis toetab uut väikest inimest ilmatulekul. Toetajad-abistajad pole kodus käskijad-keelajad, vaid külalised, kes on tulnud naist teenima, teda kuulama ja temaga arvestama.

Tänases Eestis on üha rohkem peresid, kes teevad valiku koduse sünnituse kasuks. Põhjused, miks nii otsustatakse, on erinevad. Tihti on põhjuseks eelnev komplikatsioonideta sünnitus, mis annab lootust, et ka järgmine sünnitus kulgeb hästi. Ja on ka vastupidi – eelnev traumaatiline sünnituskogemus sunnib end pingutama, et midagi muuta. Üha rohkem sünnib kodus ka esimesi lapsi, kelle vanemad põhjaliku ettevalmistuse tulemusel soovivad anda oma lapsele parima alguse.

Oleks loomulik, et ühiskond ja pere lähiring aktsepteeriksid sünnitusse puutuvaid otsuseid, misiganes põhjustel need ka tehtud on, kuna tegemist on nii intiimse ja samas püha teemaga, et sekkumist sellesse võib naine tajuda kui vägivalda.

Eesti kaasaegse planeeritud kodussünnituse alguseks võib lugeda 90-ndate aastate algust, mil Ülle Liivamäe aktiivsünnituseks ettevalmistuse kursuselt hakkasid tulema naised, kes söendasid iseend ja oma last usaldada ja sünnitada just neile kõige turvalisemal moel - planeeritult oma kodus.

Tänapäevase kodussünnituse traditsiooni aluseks on teadmine, et on võimalik ühendada kaks asja – kodu oma turvalisuses ja teadlikkus sünnituse olemusest ehk oskus riske hinnata ja end teadlikult sünnituseks ette valmistada.

Hetkel anno 2009 on Eestis huvitav seis. Alates 2000.aastast, kui loodi Eesti Kodussünnituse Toetusühing (EKT) ning asi teatud mõttes organiseerus, on kodussünnituste hulk 8 aasta jooksul jõudnud üksikjuhtumeist enam kui 60 sünnini möödunud aastal. Samal ajal puudub Eestis igasugune ametlik tugi ning korraldus selles vallas ning meie eripäraks on assisteerimata kodussünnituste väga suur suhtarv võrreldes nende sünnitustega, mis on ämmaemanda poolt assisteeritud.

EKT loodi naiste ja ämmaemandate poolt ajamaks ühiselt asja selles suunas, et ka Eestis nagu enamuses arenenud riikides saaksid naised kodus sünnitada planeeritult ja professionaalse toe abil. Vahepeal on meie lähinaabrite lätlaste juures vaikselt ja kiirelt ära otsustatud kõige kõrgemal tasemel lubada ämmaemandate kodussünnituse alast tegutsemist, aga meil siin aeg justkui seisaks...

Ikka ja jälle räägivad ämmaemandad oma püüdlustest suhelda Sotsiaalministeeriumiga vastava litsentsi saamise nimel ja ikka ja jälle takerdub asi kusagil eikellegimaal.

Tugevat vastuseisu kodussünnituse korraldamisele on osutanud Eesti arstkond.

Üks asi, mis on selle 8 aasta jooksul muutunud, on see, et on lihtsustunud lapsele isikukoodi saamine. Peale mõnda ükskijuhtumit, mis jõudsid ajakirjandusse, võttis rahvastikuregister ühiskondliku surve tulemusel vastu otsuse, et haiglad peavad arvestama ka perearsti tõendit isikukoodi saamise alusena ning nõnda see on nüüd ka toiminud. Erandiks on Tallinna linn, kus perearstid mingil põhjusel ei julge pere juurde lapse sündi tunnistama minna.

Õnneks on vaatamata seadusetühikutele iga pere leidnud endale sobiva variandi. Ikka on üles leitud need ämmaemandad, kes julgevad talitada südametunnistuse järgi ning tulla koju appi või siis loodud kontakt sünnitoetajaga, kes on peret raseduse ja sünnituse ajal toetanud. Ja üha rohkem on ka päris peresünnitusi, see tähendab selliseid, kus lapse sündi ongi tunnistamas vaid isa ning nooremad lapsed.

2008.aasta suvel lõpetas EKT juriidiliselt oma tegevuse, kuna liikmete jaoks jäi ühingu selline vorm liiga kitsaks. Aktiivse liikmeskonna moodustavad sünnitoetajad, kelle tegevus ei piirdu vaid koduste sünnitustega, vaid sõltuvalt vajadusele käiakse abiks ka haiglas või nõustatakse peret enne ja peale sünnitust. 2008.aasta talvel loodud Eesti Sünnitoetajate Ühendus (ESÜ) põhikiri on meie kodulehel „Lisalugemise" all kättesaadav.

ESÜ on EKT õigusjärglane.

Lootkem jätkuvat heatahtlikkust ühiskonnalt ning õnnistust kõrgematelt jõududelt, et iga laps saaks sündida just talle sobival moel.

Merje Luuk

31.01.09

 

 

Ootel :)
Tagasi avalehele